default_mobilelogo

Üks linn ei ole vaid majad, pargid, tänavad ja teed. Linn - see on lisaks veel tema ajalugu, traditsioonid ja inimesed. Meie Võru linn öeldakse olevat üts ummamuudu liin.

Mis seisab aga selle ummamuudu oleku taga? Mis teeb meie linna ja tema inimesed eriliseks? Me kõik oleme kuulnud fraasi - Võru veri ei värise. Just seda ütlust kinnitab meenutus ühest 20 aasta tagusest sündmusest.
Kargel ja tuulisel 21. oktoobrikuu päeval kogunesid tuhanded võrulased Kubja kalmistu väravete ette, et järgida üleskutset mälestada neid sõdureid, kellele võlgneme OMA EESTI RIIGI. 1987. aastal ei räägitud oma EESTI RIIGIST, sest valitses terrorivõim, mis oli istutanud hirmu sügavale rahva hinge.
Paljud inimesed mäletasid punaterrori aastaid. mil tuhandeid eestlasi piinati ja mõrvati sadades vanglates. Need, kes jäid ellu, saadeti vangilaagritesse. Eestimaalt küüditati kümned tuhanded meie kaasmaalased, meie omaksed, sõbrad ja tuttavad külmale maale... surema. Nende ainus süü oli see, et nad olid eestlased, et nad armastasid oma maad ja austasid eesti kombeid.

Okupatsioonivõimu arvates pidi Eesti riik kaduma. Kõik, mis oli seotud meie ajaloo ja kultuuri, rahvuse ja uhkusega, oli surmale mõistetud. 1941. aasta suvel lõid taganeva Punaarmee sõdurid tääkidega lipumasti külge Tullio Lindsaare. Tema “süüks” oli meie sinimustvalge rahvuslipu heiskamine omaenda koduõuel. Okupatsioonivõim külvas teadlikult meie maal hirmu, umbusaldust, sallimatust, kartust ja ebakindlust, sest need oli Nõukogude vägivallaimpeeriumi alustalad.
Seepärast tekitas kommunistliku partei ja julgeolekutöötajates piiritut paanikat teadmine, et grupp noori kavatseb mälestada Eesti Vabadussõjas langenud sõdureid.
Nõukogude propagandaamet asus tööle, et nurjata kavandatud ettevõtmine ja karistada neid, kes söandasid väljendada oma tahet. Vaatamata propagandamasina tohutule survele - või ehk isegi just trotsimaks seda survet - järgis võru rahvas noorte üleskutset ja tuli mälestana Vabadussõjas langenuid.
21.oktoobril kell 18:30 oli Võru kalmistu ette kogunenud tuhandeid võrulasi. Seisti silmitsi hirmu ja vägivallarežiimi ustavate teenritega. Kõrgematest instantsidest oli väljastatud täiesti absurdne keeld - keeld minna kalmistule. Võrulased aga trotsisid okupatsioonivõimu ja väljendasid selgelt OMA TAHET. Rahvahulk lihtsalt murdis läbi sellest kalmistut piiravast ahelikust. See oma tahte maksmapanek oli midagi enneolematut. On inimesi, kes kuulsid, kuidas miilitsatöötajad raporteerisid Tallinnasse raadio teel: “nad murdsid läbi!”
Seega on 21. oktoober 1987 võrulaste jaoks ajalooline päev. Ja mitte ainult võrulaste jaoks. Pärast seda päeva polnud enam keegi ega miski endine. Võrulaste selge ja vapper eneseväljendus kujunes pöördepunktiks mitte üksnes Võru linnale, vaid kogu Eestile. Sel päeval murti okupatsioonivõimu selgroog, kui tagasihoidlikult kavandatud leinamiitingust kasvas välja esimene Nõukogude okupatsiooni vastane üldrahvalik meeleavaldus. Rahvahulga peade kohal lehvis sõjajärgses Eestis esmakordselt meie sinimustvalge.
Praegu, 20 aastat hiljem, võime täie kindlusega väita, et just 21. oktoobril aset leidnud VÕRULASTE TAHTEVÄLJENDUS oli aluseks ja alguseks Eesti taasiseseisvumisprotsessile.
Võru veri ei värise. Seda kinnitas jätkunud tahteväljendus, kui võrukesed toetasid Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr.1 noorte poiste ja tüdrukute tegevust. Võrulaste toetusel asusime esimestena Eestis taastama okupatsioonivõimu hävitatud Vabadussammast ja esimesena Eestis heiskasime ikka veel keelatud rahvuslipu Baltimaade kõrgeimasse punkti - Suure-Munamäe torni.
Võru inimeste tahteväljendus, mehisus, pealehakkamine ja solidaarsus väärib meelespidamist. Seepärast loogem ühiselt oma linnale üks uus tähtpäev - Võrulaste tahteväljenduse päev 21. oktoobril. Heisakem kõik sel meie päris OMA päeval majadle rahvuslipud. Saame sel päeval taas kokku Võru kalmistu ees ja mingem, tõrvikud käes, läbi sügispimeduse linna, tunnustamaks meie endi, meie isade ja emade, vanaemade ja vanaisade julget tahteväljendust.
Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1 ei soovi kasutada ajalugu malakana, et õhutada viha ja vaenu. Meie soov on leida läbi ajaloo see, mis meid ühendab. Võru linn ja tema ajalugu on meie kõigi ühisomand. Säilitame ja hoiame seda luues VÕRULASTE TAHTEVÄLJENDUSPÄEVA. Teemesellest aastateks traditsiooni, mida auga edasi pärandada lastele ja lastelastele.
Edu ja kordamineku alus on koostöö. Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1 tegi Võru Linnavalitsusele ettepaneku üheskoos korraldada VÕRULASTE TAHTEVÄLJENDUSPÄEV ning kujundada see linnale traditsiooniks. Meie ettepanek leidis igakülgse mõistmise ja aktiivse toetuse. Linnavalitsus moodustas koostöögrupi, kuhu kuuluvad linna välissuhete korraldaja Britt Vahter, aselinnapea Innar Mäesalu, kultuurisuhete korraldaja Merle Koik, Kristi Aavakivi ja kultuurimaja “Kannel” direktor Heiki Kelp. Koostööd ja toetust otsime ka meie majanduse edendajailt. Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1 on pöördunud 20 Võrumaa edukama ettevõtte poole koostööettepanekuga.
Kuid Võrulaste tahteväljenduspäeva korraldamise toetamiseks ei pea olema linna- või majandusjuht. Kõik, kes te soovite anda oma panuse Kolonn Nr.1, Võru Linnavalitsuse, Kultuurimaja “Kannel” ja Võrumaa muuseumi ettevõtmise - Võrulaste tahteväljenduspäeva - kordaminekuks, saate seda teha läbi rahalise toetuse. Kolonn Nr.1 on avanud SEB Ühispangas a/a 10220066694013. Kui leiate võimalust toetada seda ettevõtmist, siis ärge unustage maksekorraldusele märkimast oma nime, sest kõigi toetajate nimed kantakse Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1 XX aastapäeva puhuks välja antavasse juubeliraamatusse.
Meie, võrukesed, oleme julged ja tegusad, olgem ka sallivad ja armastagem oma kodukohta, sest kõik saab alguse meist endist. Ainult meie ise saame näidata, et Võro om üts ummamuudu liin, kes hindab neid, kelle „veri ei värise“..

Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1 nimel
Ain Saar