default_mobilelogo

Väidete kohaselt oli punaarmee Võru garnisonile antud kõrgem lahinguvalmidus.

Kolonni III juht Kalmer Vaindlo on 1997. aastal kirjutanud: «Läksin juhuslikult üht tuttavat vaatama, kes oli haiglas, ning mul oli ta poeg kaasas. Sõitsin bussiga kalmistust mööda ja nägin, et see oli miilitsatega ümber piiratud. Käisin kiiresti haigla juures ära ja tulime kalmistule. Jõudsime just siis, kui noorte mass murdis miilitsa «ketist» läbi ja kõik ülejäänud läksid nendega kaasa. Kogu toimuv oli mulle lausa vapustav, et kuidas seda kõike julgeti teha…»

Meie tulihingeline toetaja ja hiljem ka Kolonni liige Olga Tiik on kirjutanud oma mälestustes: «21. oktoobril 1987. aastal olin tööl, kui kuulsin oma töökaaslaselt Lindalt [Linda Paas], et täna minnakse Võru surnuaiale Vabadussõjas langenud sõjamehi mälestama. Kohe pärast tööd läksimegi. Minnes kohtasime suurt rahvahulka, kes ka oli teel kalmistule. Rahvast tuli juurde igast tänavast ja kõik muudkui läksid ja läksid. Keegi ei hoolinud, et punaparteilased ja nuhid panid kirja inimeste nimesid, kes üritusega ühinesid. Autode rida palistas kahelt poolt tänavat. Surnuaiapoolsele teele ei lubatud autosid parkida, et sellega pidurdada kalmistule minekut. Seal seisid ees miilitsad ja rahvamalevlased. Kalmistu oli vist võimumeeste poolt täiesti sisse piiratud, et rahvas ei pääseks surnuaiale. Ka parteijuhid olid miilitsate hulgas. Ruuporist hõigati vahetpidamata: «Õpilased, ärge tulge siia, teid ootab kultuurimajas pidu! Seal on tasuta ettekanded! Minge kultuurimajja!» Kuid ei noored ega vanad ei pööranud sellele tähelepanu, vaid rahvamass läks edasi surnuaia poole. Julgemad ja tugevamad pressisid läbi ja läksid mööda võimumeeste ketist. Paljusid inimesi püüti miilitsate poolt takistada, öeldes: «Ärge minge sinna!» Aga rahvas küsis vastu: «Miks? Miks ei tohi oma kalmistule minna?» Seejärel lükati võmmid kõrvale ja ikka mindi kalmistule Vabadussõjas langenud sõjameeste kalmude juurde. Noored ees, vanad järel…»

Noortekolonni asutajaliige Kaja Tullus meenutab: «Kuulsime õega Üllar Pugasti kaudu paar päeva enne 21. oktoobrit üleskutsest minna surnuaiale Vabadussõjas langenute kalmudele. Selle hetkeni polnud mul nende kalmude olemasolust aimugi, Vabadussõjastki olin kuulnud vaid põgusalt. Järgmisel päeval muutus Võru linn kummaliseks. Koolides ja asutustes esinesid kompartei funktsionärid üleskutsete, manitsuste ja ähvardustega mitte järgida Saare Aini üleskutset. 21. oktoobri hommikul oli linnas liikvel erakordne hulk miilitsaautosid ning kogu õhkkond oli ärev. Lõunaks levis kumu, et Saare Ain ja veel ligi 10 inimest oli viidud Tallinnasse sõjakomissariaati. Viidud olevat ka Üllar Pugast, kellest teadsime, et ta vaid luges mööblivabrikus ette Saare Aini üleskutse. See sai meie jaoks määravaks. Sellise ilmse ülekohtu tõttu leidsime, et me peame surnuaiale minema, tulgu siis, mis tuleb. Õhtupoolikul hakkas kompartei vastuagitatsioon võtma juba naljakaid varjundeid. Töötasin sel ajal trükikojas. Järgmise päeva lehte ei lubatud trükki anda, kuna sealt võeti üks artikkel välja, et hoida kohta artiklile, et huligaanid ei pääsenud surnuaiale. Kõik lehetegijad pidid jääma tööle, kuni saavad sellesisulise artikli kätte.
Vahemärkusena olgu öeldud, et leht trükiti viimaks siiski algselt kavandatud artikliga ning alles järgmises või ülejärgmises lehes ilmus ETA nupp, sama mis «Rahva Hääleski» – «Huligaanitsemine Võru surnuaial». Nupukene pani suure osa võrukesi muigama, kuna see pehmelt öeldes moonutas juhtunut. Jõudsime poole seitsmeks surnuaia peavärava juurde. Kohale oli tulnud Võru linna kohta märkimisväärne rahvahulk – suuresti tänu just kahe päeva jooksul kompartei korraldatud reklaamikampaaniale. KGB ja Kompartei saavutasid risti vastupidise tulemuse soovitule. Näis, nagu oleks ümber surnuaia kaks rõngast nägudega vastakuti. Sisemise rõnga moodustasid nii mundrites kui erariietes mehed ligi meetriste vahedega ja ilmse sooviga takistada kellel iganes surnuaiale minna. Otse meie vastas oli miilitsavormis meestel koergi kaasas. Mõned vägeva veenmisjõuga vanemad daamid olid suutnud pääseda sissepoole rõngast ning tegelesid agaralt omaste haudadega. Oli näha, et nad pole seal juhuslikult ega kiirusta lahkuma, vaid jälgivad huviga asjade käiku. Ei tea, kust tuli nii suurel hulgal organiseerimata ning juhita inimestel julgus piiramisrõngast läbi murda. Mäletan üksikuid fraase: Tohohh, kas nüüd ei lasta enam surnuaiale ka! Kas nüüd lastakse verekoerad inimeste peale lahti?!... Ilmselt tundus olukord enamikule nii absurdne, et suures hulgas südametes tekkis üheaegselt tahe — mina lähen küll igal juhul surnuaeda. Meil see tekkis. Ja läksime. Ja kummaline küll, kõik tulid. Ja veel kummalisem — need, kes olid seatud takistama, sattusid hämmingusse ega teinud enam muud, kui püüdsid sisenejaid pildistada. Oletan tagantjärele, et piiramisrõngast peeti piisavalt hirmutavaks takistuseks ning puudus edasine instruktaaž. Hiljem kuuldus, et kavatseti veel tuletõrjeautod käiku lasta, kuid kellelgi jätkus tervet mõistust seda takistada.

Oli kirjeldamatu tunne minna vabadussõdalaste haudadele — ilmselt enamikul meist esimest korda elus. Sellist vabadusetunnet polnud ma iial varem tundnud. Minu jaoks saigi just nimelt see otsustavaks.» Vaatamata võimude keelule murdis rahvas miilitsa ja rahvamalevlaste ahelikust läbi ning suundus kalmistule, et mälestada Vabadussõja sangareid. Epp Sõna, hiljem Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1 liige, luges vapralt ette tema kätte usaldatud Ain Saare kõne. Mia-Ly Saar aga arreteeriti julgeolekutöötaja poolt ning viidi kalmistult miilitsasse. Pärast jõudemonstratsiooni kalmistul suundus ligi 1000-pealine vihane rahvahulk Võru kesklinna, nõudes Aini ja Aini naise vabastamist. Peade kohale kerkis – esmakordselt sõjajärgses Eestis – omavalmistatud sinimustvalge lipp. Sellega sai alguse võitlus trikoloori legaliseerimise eest.

Võrus toimus 21. oktoobril 1987 Eesti jaoks oluline murrang – aset leidis esimene kommunismivastane üldrahvalik (!) meeleavaldus. Esmakordselt julges rahvas väljendada oma tahet. Võimu keelust hoolimata mindi kalmistule, et mälestada Eesti vabaduse eest langenud sõdureid. Kuigi kalmistul kostus üksikuid kohatuid majandusnõudmisi, oli kogu väljaastumisel sügav sisu — toimus vastuseis võõrvõimule tervikuna. Parteikomitee ja kohalik võimueliit kaotas oma autoriteedi.

 

Allikas: Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr.1 XX juubeliraamat "Võru veri ei värise" lk. 11-14