default_mobilelogo

See päev kujunes ajaloosündmuseks, mida kannustas ühelt poolt HIRM ja teiselt poolt TAHE. Seekord ei olnud aga hirmul mitte rahvas, vaid võimuorganid. Kardeti eestlaste ärkavat ajaloolist mälu.

Kompartei Võru rajoonikomitee juhtimisel algas kampaania mälestusmiitingu vastu. Mitmel päeval enne miitingut saadeti suur hulk agitaatoreid ja propagandiste rajooni asutustesse, ettevõtetesse ja koolidesse. Tegelikult kujunes sellest välja jõuline reklaamikampaania, millega informeeriti meie üritusest kogu Võrumaa elanikkonda.

21. oktoobriks oli toodud Võrru mundrimehi mitmelt poolt Eestist ja isegi Venemaalt. Kalmistule minek keelati. Mälestusmiitingu korraldamisega seotud Argo Männimets, Meelis Ivask ja Ain Saar võeti Nõukogude armee esindajate poolt koidikul kinni ja toimetati bussiga Tallinnasse sõjakomissariaati. Sellega loodeti, et «peata kari» suundub tagasi etteantud kitsukesele rajale. Rajooni parteikomitee propagandamasina ennenägemata töö tulemusena kogunes õhtul kella poole seitsmeks Võru kalmistu ette ligi 3500 inimest. Kohalik võimuaparaat koos julgeolekukomiteega pani miitingu ärahoidmiseks vastu 400 miilitsameest, rahvamalevlast ja KGB töötajat. Kalmistut hoiti piiramisrõngas juba keskpäevast peale.

Üks linn ei ole vaid majad, pargid, tänavad ja teed. Linn - see on lisaks veel tema ajalugu, traditsioonid ja inimesed. Meie Võru linn öeldakse olevat üts ummamuudu liin.

Mis seisab aga selle ummamuudu oleku taga? Mis teeb meie linna ja tema inimesed eriliseks? Me kõik oleme kuulnud fraasi - Võru veri ei värise. Just seda ütlust kinnitab meenutus ühest 20 aasta tagusest sündmusest.
Kargel ja tuulisel 21. oktoobrikuu päeval kogunesid tuhanded võrulased Kubja kalmistu väravete ette, et järgida üleskutset mälestada neid sõdureid, kellele võlgneme OMA EESTI RIIGI. 1987. aastal ei räägitud oma EESTI RIIGIST, sest valitses terrorivõim, mis oli istutanud hirmu sügavale rahva hinge.
Paljud inimesed mäletasid punaterrori aastaid. mil tuhandeid eestlasi piinati ja mõrvati sadades vanglates. Need, kes jäid ellu, saadeti vangilaagritesse. Eestimaalt küüditati kümned tuhanded meie kaasmaalased, meie omaksed, sõbrad ja tuttavad külmale maale... surema. Nende ainus süü oli see, et nad olid eestlased, et nad armastasid oma maad ja austasid eesti kombeid.

21.oktoober 2016

29 aastat tagasi, sai võrukeste jaoks alguse võitlus meie riigi taasiseseisvumise eest. Võidelda saab mitut moodi, mõni teeb seda relv käes, mõni võitleb sõnaga. Võrus palju ei mulisetud, siin võideldi eeskujuga, see andis inspiratsiooni kogu ülejäänid Eestile. Meie jaoks ei toimunud Eesti taasiseseisvumine mitte "laulva revolutsioonina" vaid läbi töö tunnustada võitlust, iseseisvust ja omariiklust ning neid inimesi, kes selle nimel elasid, töötasid ja vajadusel andsid ka oma elu.