default_mobilelogo

Mihhail Gorbatšov on uutmise sisu avanud kahesena: radikaalse majandusreformi ja kogu ühiskondliku elu demokratiseerimise ühtsusena. Majanduse valdkonnas ei tunneta rahvas reformide tulemit nii vahetult ja nii kiiresti.

Aeg annab lõpliku hinnangu ühe või teise uuenduse efektiivsusele. Demokratiseerimisprotsess seevastu on kaasa tõmmanud paljusid juba täna. Progress on siin märgatavam, esialgu ehk rohkem küll arutlemisvabaduse kui otsustamisvabadusena. Rääkida võivad ja saavad nüüd kõik, kuid rääkida ei taha veel kaugeltki kõik (sealhulgas kahjuks ka need, kelle kohuseks rahva ees esinemine ongi).
Võru rahvas väärinuks ehk ka arukamaid sõnavõtte, kui neid 1. mail Punaste Küttide väljakul kuulda võis. Siinkohal on raske arvamusi avaldada «Vaba Sõltumatu Noorte Kolonni nr. l» tegevuse sisu kohita — mingit programmi esitatud ei ole. Peaks olema arusaadav, et pelgalt loosungid veel tegevusjuhist ei asenda. Rahvale jäävad sellise liikumise eesmärgid üsna ähmasteks.
1. mail oili võrulastel võimalus kuulata selle liikumise liidrite sõnavõtte. Kahju küll, et mikrofonideta (maksab siis tühisust kümneid kordi võimendada!?). Eestlasi on ehk kõige enam väljapeetus, korrektsus, asjade rahulik arutelu ja ka arvestatav haridustase paras iseloomustama. On küll uhke olla esinejaks sellise rahvahulga ees, kuid on häbiasi selleks välja astuda eelneva ettevalmistuseta. Emotsionaalsed hüüatused iseseisva rahvusriigi toetuseks ei toeta ju tegelikult midagi. Peaks olema selge, et hääletamisest linnaplatsil veel rahvusriik ei sünni.
Sajad otsustusvabadust janunevad kuulajad tõstavad loomulikult esimesel võimalusel oma käe. Arukam seltskond püüab kõigepealt ikka selgusele jõuda, mida sellistele janustele ka juua pakutakse. Sellised aktsioonid kõlbavad rohkem küll lihtsameelsete üleskütmiseks, ei enam.
Täiesti mõistetav, et sõna võtta ei ole sünnis küsimustes, millest kõnelejal on üsna ähmane ettekujutus. Esinejail tulnuks kõigepealt endale selgeks teha majanduse ja poliitika omavahelised seosed, alles siis võiks avaldada arvamusi isemajandamise idee elujõulisuse üle. Sõnavõtjad (muidugi peale luuletuse lugeja) näitasid üles ohtrasti ebakompetentsust muudeski olulistes küsimustes. Rääkijatest esimene ei teinud vahet mõistete rahvus ja rahvas vahel, teisel oli tõsiseid raskusi juriidiliste mõistete valdkonnas.
Kohati oli seetõttu üsna raske aru saada, mida üldse öelda taheti. Omavahel olid segamini aetud konstitutsiooni, seaduse, seadluse jt. mõistete tähendus. Kõnelejad ei teadnud, et Ülemnõukogu tuleb kokku istungjärkudeks, partei Keskkomitee täiskogu kannab aga pleenumi nime. Pöördudes prokuratuuriorganite poole tuleks meelde jätta, et vabariigis ei ole peaprokuröri, vaid ENSV prokuröri ametikohi. Liiatigi olid välja pakutud ettepanekud maha kirjutatud ENSV Loominguliste Liitude ühispleenumi vastavasisulisest dokumendist.
Hoopiski paha ei oleks geograafia algkursuse tundmine. Kõneleja meelevaldsed ekskursid sellesse valdkonda tekitasid pehmelt öeldes hämmeldust. Samuti peaks olema mõistetav, et ei saa pidada end asjatundjaks majanduse valdkonnas esineja kelle teadmised selles osas piirduvad üksnes akadeemik Arno Köörnaga kohtuiniselt saadud andmetega.
Kokkuvõttes peab ütlema, et selliseid asjatundmatuid esinemisi oli lihtsalt piinlik kuulata. Kompetentsemaid esinejaid aga üles ei astunudki. Kordus oktoobrikuus, detsembris ja veebruaris üleskerkinud probleem...
Vabariigi keskhäälekandjate kaudu on praegu mõistetavamad paljudki probleemid. Lahendusi pakuvad tõelised oma ala spetsialistid. Tuleb vaid tähelepanelikult ajalehti lugeda, raadiot kuulata või televiisorit vaadata. Praegu ei ole enam raske mõista, et Rahvarinde ideele ei ole mõistlikumat alternatiivi. Rahvarinde liikumine võib saada ainsaks garantiiks, mis on suuteline tagama uuenduskursi pöördumatuse. Sellepärast tuleb Rahvarinde loomise ideed toetada aktiivselt ka Võrus. Igasugused äärimused rahvaliikumises on vaid trumpide kättemängimine stagnantidele, neile, kes perestroika käiku kõigiti pidurdada püüavad.

Aare Urm, Leo Dolenko, Jaak Kärson

allikas: Töörahva Elu nr. 55, 7. mai 1988