default_mobilelogo

Urm oli toona solvunud. Äsja oli ta saanud Tartu Ülikoolist juristidiplomi ja nüüd kamandati ta välja nagu mingi reamiilits.
“Valvasime kive ja tanki,” on Urm praegugi pahane. Kivide all mõtleb ta nõukogulikke mälestussambaid ja tanki, mis postamendi otsas meenutas Võru vallutamist venelaste poolt 1944. Aga tuli valvata, sest mine neid võimu vastu mässajaid tea.

Rahvas kääris. 21. oktoobri õhtul kogunes mitu tuhat inimest Võru surnuaia juurde. Koidikul oli Võru Sõltumatu Noortekolonni nr 1 populaarne juht Ain Saar Tallinna sõjakomissariaati viidud, mees taheti Vene sõjaväkke kupatada. Päeval sebisid linnas ringi Tallinnast, Tartust ja Pihkvast kohale veetud miilitsad.
Kogunenud inimhulk Võru surnuaiale algul ei pääsenudki. “Miilitsad olid surnuaia meetriste vahedega ümber piiranud,” meenutab põllumajandusministri nõunik Kaja Tullus, kes neist sündmustest agaralt osa võttis.
Siis aga astusid inimesed mundrimeeste vahelt lihtsalt läbi. “Toimus mingi murrang, hirm kadus,” meenutab Tullus, kes mäletab ka ühe noormehe käes tollal veel keelatud sinimustvalget lippu. Urmi Tullus ei mäleta.

Kes räägib tõtt?
Urmi väitel karjus tollane siseministri asetäitja Arved Jaaska ta peale vene keeles ning käskis arreteerimisi alustada ja rahva laialiajamiseks tuletõrjeautod ning pisargaasi valmis sättida. Urm keeldus käsku täitmast. Urmi väitel õnnetus tal ära hoida kokkupõrge rahva ja relvastatud miilitsate vahel. Ent miks just temal?
Urmi sõnul oli korra eest põhivastutaja Võru miilitsaülem Uno Kruusimaa nii kaval mees, et viskas kõhuvalu ettekäändel sündmuste arenedes vaikselt varvast.
“See on puhas vale, ma olin kogu aeg seal,” ütleb Viljandi vangla julgeolekutalituse juhataja Uno Kruusimaa. “Urmi ennast polnud näha.”
Endine Võru täitevkomitee esimees ja pärastine maavanem Elmar Tiit tuletab meelde, et tollal käis elu partei, julgeoleku ja miilitsa taktikepi järgi. Kainestusmaja ülem üksi ei kamandanud. Tiit ei mäletagi Urmi surnuaialt. “Praegu püüab Urm endast kangelast teha,” räägib Elmar Tiit.
Toona läksid võrokesed paari tunni pärast surnuaialt edasi parteikomitee maja juurde, sealt mindi sõjakomissariaadi ette, kus visati sisse paar akent. Lisaks vabadusele nõuti ka sukkpükse ning kohvi.

Urm lööb käega: “Olen seda pidanud nii palju rääkima. Mida rohkem räägid, seda segasemaks asi läheb.”
TÕNU HAGELBERG
REIN RAUDVERE

Allikas: Maaleht