default_mobilelogo

Erakorraliseks pleenumiks parteimajas oli põhjust: eelmisel õhtul toimus tõsine konflikt Võru noorte ja kohalike võimuesindajate vahel.


Ain Saar saatis välja 66 kutset, lootis aga kokku saada tunduvalt rohkem noori, et korraldada Võru kaimistul üritus Vabadussõjas langenute mälestuseks. Seni maadligi ja rohtunud kalmud korrastati, taastati ka valged ristid langenute nimedega.

Paralleelselt noorte ettevalmistusega pandi aga käima veel üks masinavärk. Selle käivitasid ametkonnad. Tallinnast sõitsid kohale spetsialistid. Mundris ja mundrita abimehi nõutati lisaks kohapealseile veel ka naaberrajoonidest.
Kabinettides peeti plaane ja väljastati käsklusi, õhtuks oli Võru surnuaed mundrimeestest ning rahvamalevlastest ümber piiratud. Ei puudunud ka teenistuskoerad. Erariides peaspetsialist jagas korraldusi ja kontrollis nende täitmist. Veel oli ta rahul, sest rahvas alles hakkas kogunema.
Käsk oli konkreetne: mitte kedagi kalmistule sisse lasta! Tõele au andes peab ütlema, et enamik käsualuseidki olid hämmeldunud, nooremad lausa nõutud — kas ebaseaduslikku käsku ikka tuleb täita? Koolis oli õpetatud justkui teisiti... Vanemad mäletasid üht-teist nooruspõlvest ning neil oli kergem. Nemad teadsid vägagi hästi, et miilitsamehe nokkmütsi alla on sellistes olukordades isiklikku mõistust küll kõige vähem vaja. Küllap ongi just noortele ja kogenematutele mõeldes öeldud mõneti paradoksaalseina näivad sõnad, et inimesed ei õpi ajaloolt midagi.
Tohutu rahvahulk oli aga vahepeal kalmistu väravaisse kogunenud ja seisis vastamisi ametkondade otsustavusega ning teenistuskoertega. Kauaks see vastasseis sinna kestma ei jäänud. Rahvas mõistis, et teda pole õigust keelata, et pidada pole jõudugi, ja läks ...
Haudadel peeti lühike kõne, lauldi... Kuna tegevuskava oli rikutud (õhtu organisaatorid viidi hommikul Tallinnasse Sõjakomissariaati), siis jätkus kõik stiihiliselt. Oma vaimu või selle puudumist said paljud näidata. Nõuti ametkondade poolt pealinna toimetatud Ain Saare vabastamist. Nõuti liha ja sukkpükse. Keegi nõudis tungivalt viinamüügi laiendamist. Vabadussõda hakkas tagaplaanile vajuma.
Ametkondade poolt provotseeritud konflikti püüdis lahendada rajoonijuht, kuid paraku oli juba hilja. Rahva meelepaha paiskus tema peale. Ametkonnad aga püüdsid samal ajal koondada oma hõredaks jäänud ridu. Kindluse mõttes veeretati välja veekahurid (tuletõrjeautod).
Rahvahulk, kellest enamik noored, suundus läbi linna, korrates oma nõudmisi. Kired süttisid veel ja veel — nii parteikomitee kui ka sõjakomissariaadi hoone juures...
Sel õhtul kaotas Võru juhtkond suure osa rahva lugupidamisest. Hakkas välja kujunema üha süvenev vastasseis.
Pleenumil räägiti poliitkasvatusest ja noorteprobleemidest — ikka nagu varemgi, et on veel üksikuid puudusi. Konflikti provotseerijaid kohal ei olnud. Loodetavasti küll mõisteti, et seekord pakkusid ametkonnad VIST üle, kuid ometi ei jäetud «spetsialistide» pilli järgi tantsimist. Nii sügavalt olid juurdunud hirmuaegadest pärinev pime kuuletumistunne ja soov ülevalttulnud käsk iga hinna eest täita. Oo, homo-homullus!
Juhtidel algasid rasked päevad. Juba ükskord läbi kukkunud stsenaariumide järgi mängiti läbi ka järgnevad sündmused detsembris, veebruaris ja maikuus. Ain Saarest räägiti kõikidel tasanditel. Murrang suhtumisse tuli alles enne jaanipäeva. Vabadussamba avamine Võru kalmistul oli ilusasti korraldatud ning vähemalt ühe osa ametkondade poolt ka rahulikult vastu võetud.

14. juuli 1988

Rahvarinde õhtu Kubija lauluväljakul. Koos on ennenägematu hulk inimesi, näib, nagu oleks siia tulnud kogu Võru. Kuulatakse volikogu liikmete ettekandeid ja lauldakse isamaalisi laule. Rajooni juhtide olukord ei ole kadestamisväärne, kriitika on terav ja hukkamõistev. Sõnavõtja vaeb põhjalikult sündmusi oktoobrist juunini, näitab ara vastasseisu tekkemehhanismi. Avalikustatakse repressioonikatsed Ain Saare suhtes. Rahvas Kubijal on nördinud ametkondade stalinistlikest meetoditest. Vahetu kriitika langeb
kohalolevaile juhtidele, kes ei ole suutnud kaitsta inimesi taoliste omavoliaktide eest. Pekstakse omasid, et võõrad kardaksid... Neid võõraid pole aga nähagi ja vaevalt neist keegi tõsimeeli üldse järele mõtleb. Ametkondlikud huvid (loe: kõrgete ametnike erahuvid) ikka eelkõige!


Vastasseis

Võrumaa inimesed, Võrumaa juhid... Kes aitas lüüa kiilu teineteisemõistmise vahele? Kas teie, juhid, suudate enam seda lõhet tasandada? Mida te olete teinud, et ajalugu ei korduks? Suur küsimus jälb rippuma selgeksrääkimata vahekordade kohale.
Ühest inimesest on mul tõsiselt kahju. Sest ta tunnistas Rahvarinde õhtul Kubijal: jah, ma olen teinud vigu, kuid mul on parteiline südametunnistus ning ma ei saa öelda nende nimesid, kelle korraldusi ma täitsin.
(Siit tagasi alguses trükitud tärni juurde. Eesti rahval on komme eriti halbu asju mitte õigete nimedega nimetada. Vist ebausust... Ka mina ei ole ennast sellest veel lahti mõelnud.)


PRAEGU
tõmban mõttes paralleeli oktoobri- ja juulisündmuste vahele: midagi on sarnast, veel enam aga sootuks erinevat. Inimesed on vabad hirmust. Oma mõtteid väljendatakse selgelt ja kartuseta. Paljuski mõistetakse üksteist, otsitakse edasiminekuteed.
Ei ole korravalvurite ahelikku, teeriistuskoeri, tuletõrjeautosid. Ei ole ka suurtükiväe taktikat käsutada soovivaid spetsialiste. Tundub, et nende ametkondade aeg on ümber.

Ajaleht "Töörahva Elu" toimetaja
Aare Urm

Allikas: Noorte Hääl nr. 170 (13 468) 23. juulil 1988, lk.3