default_mobilelogo
Unikaalne foto hetkest, mil Ain Saar heiskas Võrumaa rahva tahtel Suure-Munamäe torni sini must valge lipu, 15 juulil 1988

Kunagi tegutses Võrumaal rühmitus nimega Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1, kes kujundas meie rahva ajaloo käiku.

Mind viis elu Võrru 1988. aastal. Võru polnud minu jaoks midagi uut, kuna terve mu suguvõsa on Võrumaalt pärit. Eelmises kohas elades olin kuulnud mingist noorteorganisatsioonist, kes selles linnas tegutses, kellega täpselt tegemist oli, ei teadnud. Mõni asjadega kursis olev tuttav oli kaljukindel, et tegemist on pättidega, teine seostas neid koolilastest kodulinna koristajatega. Ei olnud ka minul nende tegevusest täit selgust ja esimestel päevadel asusin uues kodulinnas tõde välja selgitama. Juhus viis mind nende noortega üsna ruttu kokku ja samuti selgus kohe, et meil on ka ühine huvi poliitika vastu.

 Käisime koos kohtades, kus olid alles lühikest aega tagasi toimunud sündmused, mis vapustasid Eestimaad. Kolonn (neid nimetati Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1) oli selles väikelinnas alustanud kommunismi-nimelise jäämäe sulatamist ja võõrvõimu alustalade lammutamist. Sõnum sellest julgustükist oli kiiresti mööda Eestimaad laiali läinud ja järgijaid nende noorte inimeste tegudele leidus palju.
 Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem on hea seda kõike meenutada ja tõdeda, et olin saatuse tahtel kokku sattunud inimestega, kes olid teerajajad meie rahva vabaduse okkalisel teel. Tahan teile meenutada, et kunagi tegutses Võrumaal rühmitus nimega Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1, kes kujundas meie rahva ajaloo käiku.
 Kindlasti väidab keegi, et ma kirjeldan neid sündmusi vääralt ja leidub ka neid, kes panevad kahtluse alla Kolonni osaluse neis aktsioonides. Analoogseid väljaütlemisi on juba olnud ja neile, kes väidavad teadvat tegelikku tõde, soovitan sõita Võrru ja rääkida sealse rahvaga, kes ise neist sündmustest osa võttis.

Ärkamisaeg ääremaal


1987. aastal olid Võru linnas esindatud kõik ääremaale iseloomulikud tunnusjooned – hallus, joomine, tegevusetus. Tol ajal sinna sattunud võõrale tundus, et Võru linn koosneb “kolmest külast ja puukirikust”. Ainsat eksootikat pakkusid Petseri kloostri mungad, kes oma kaubareise tehes sinna vahel ära eksisid. Selles linnas oli aeg justkui seiskunud. Noortel oli kooskäimiseks ja ühisteks tegemisteks umbes neli kohta: Rannatare, kultuurimaja, üks õllekas ja üks kohvik – nii oligi noorte inimeste põhitegevuseks balansseerimine nende kohtade vahel ja muidu logelemine.
 Ometigi oli sellel aastal midagi teisiti. Järjest rohkem hakati rääkima meie rahva ajaloost õiges toonis. Tallinnas oli juba mitmendat aastat käimas kodulinna liikumine, mille raames korrastati vanu ehitisi. Tasapisi mindi selles vallas põhjalikumaks ja moodustati muinsuskaitseliikumine. See algatus jõudis lõpuks ka ääremaale Võrru, kus moodustati muinsuskaitseklubi, millel pidi olema eriline tähendus, kuid millega täpselt oli vaja tegelda, seda klubi liikmed kahjuks ei teadnud.
 Mulle räägiti ühest noormehest, tollal 19-aastasest Ain Saarest, kelle eritunnusteks olid neetidega nahktagi ja koolutatud “kukehari”, kes erines oma eakaaslastest selle poolest, et ta ei viitsinud niisama logeleda. Ühel päeval, sattudes Võru-Kubja Metsakalmistule, leidis see noor punkar palju unarusse vajunud kalme, siin ja seal vedelesid kalmukivid, ristid ja plaadid läbisegi. Ta tõstis ühe neist üles, pühkis puhtaks ja luges kirja, kus oli noore mehe nimi, kes oli langenud Vabadussõjas. Sellest päevast muutus tema elu alatiseks.
 Juhiks sünnitakse ja peab olema ainult ajend, kunas inimesel see anne välja lööb. Ain Saar suutis väga lühikese ajaga oma sõpradele ja tuttavatele selgitada, et minevikku õigesti mäletada tähendab rajada tee sellele tulevikule, millest eestlased olid kogu okupatsiooniaja unistanud. Neil aegadel võis Võru kalmistul näha nii noori kui vanu tegelemas sellega, et otsida üles ning taastada kõik hauad, kuhu olid maetud Eesti Vabariigi vabaduse eest võidelnud sangarid. Seoses sellega satuti miilitsa ja KGB huviorbiiti. Nende töid ja tegemisi kalmistul segasid kõikvõimalikud tegelased, kes käisid neid korrale kutsumas ning selgitamas, et neil ei tohiks olla asja võõraste kalmudega.
 Kõike šokeerivamaks nähtuseks punavõimude jaoks oli kalmistul sini-must-valge lipp, mis iga tööpäeva alguses heisati ja õhtul jälle langetati. Igasugused nuhid, võmmid ja teised tol ajal jõupositsioonil olnud tegelased “aitasid” kalmude taastajaid sellega, et rikkusid paaril korral nende töö vandaalitsemisega, mille käigus peksti juba korrastatud hauad segamini.

 

Võru veri ei varies

Okupatsioonivõimude kiuste suudeti Vabadussõjas langenute kalmistu osa korrastada ja 21. oktoobril 1987 oli planeeritud selle avamine. Trükiti ka paras hulk kutseid selleks ürituseks. Võru jõustruktuurid tegid kõik endast sõltuva, et üritust ära hoida. Kuna kalmistu korrastamist ei suudetud nurjata, siis oli otse Tallinnast antud käsk, et mingisuguseid rahvakogunemisi ei tohi toimuda. Oli hoolitsetud selle eest, et Ain Saar koos mõne kaaslasega Võrust ajutiselt eemale viia, sellega loodeti üritus nurjata. See õhtu läheb Eesti ajalukku sellega, et esimest korda okupatsiooni ajaloos sai rahvas oma tahtmise.
 Kuigi Võru Metsakalmistu oli ümber piiratud nagu suurte sõjaväeõppuste ajal ja kohale olid toodud sõjaväelased, miilitsad, KGB ja teised okupatsiooniteenrid, murdis umbes 3000-pealine rahvahulk neist läbi ja asetas kalmude juurde küünlad ja lilled. Kohale tulnud võimuesindajad veensid inimesi laiali minema, kuid neid ei kuulatud. Pärast seda, kui oli toimunud langenud kangelaste mälestamiseks leinaseisak, suundus rahvas tagasi Võru linna ja ei puudunud palju, et oleks alanud suured rahutused, mis oleksid kaasa toonud ka verevalamise. Õnneks seda siiski ei juhtunud, kuna okupantide teenrid olid juhtunust šokeeritud ja ka rahva hulgas ei leidunud provokaatoreid. Osapooled läksid suurema kärata laiali.

 

Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1

Kalmistul arreteeriti ainult üks inimene, teistele määrati hiljem KGB poolt tehtud fotode järgi rahatrahvid huligaansuse eest. Kalmistuürituse eestvedajad reageerisid sellele üldrahvaliku korjandusega, saadud rahaga maksti trahvid kinni. See oli märguanne okupatsioonivõimudele Võru rahva ühtsusest.
 20. detsembril 1987 sündis samade noorte inimeste algatusel rühmitus nimega Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1. Algatus vormistati ametlikult tollase Restaureerimisvalitsuse ruumides praegusel Liiva tänaval. Kolonni juht, kelleks valiti Ain Saar, alustas koos võitluskaaslastega intensiivset okupatsioonivõimu alustalade õõnestamist. Mõni päev hiljem mälestati Kreutzwaldi pargis Lydia Koidulat. Kokku oli tulnud suur rahvahulk, peeti kõnesid ja heisati Eesti rahvusvärvides lipp. Ürituse kulminatsiooniks sai lipu vargus – üks KGB töötaja varastas lipu. See aktsioon oleks läinud Kolonni poistele kalliks maksma, Ain Saare vastu algatati kriminaalasi, mille sisuks oli Nõukogude võimu alustalade kõigutamine kodanliku Eesti lipu abil. Siiski leidus Võrus inimesi, kes aitasid Ain Saarel sellest supist terve nahaga pääseda. Võimudele tehti selgeks, et lipp ei vastanud standarditele ja oli omavalmistatud.

 

Luua pretsedent ja muuta see normiks

Kolonn oli võtnud oma südameasjaks rahva äratamise, mille lõppeesmärk võis olla ainult üks – Eesti Vabariigi taaskehtestamine. Kui Võru linna punavõimud nägid, et neil ei õnnestu Kolonni tegemisi ohjeldada, muutsid nad pisut taktikat. Otsene hirmutamine tänavatel muudeti järjekindla veenmise, jälgimise ja terroriseerimise taktikaks. See, et okupatsioonivõimud tõmbusid ringkaitsesse, näitas nende nõrkust ja seda võis pidada režiimi lõpu alguseks. Kolonn tuli välja järjest uute ja uute aktsioonidega. 1988. aasta 25. märtsil mälestati küüditatuid, jüripäeval toimus rongkäik tõrvikutega, mis algas Rannatare juurest ja suundus kesklinna. Noortekolonn ei tegelenud pelgalt aktsioonidega, näiteks sama aasta kevadel organiseeriti seminar Turba talus Võrumaal, mis kestis kolm päeva ja millest võtsid osa sellised Eesti poliitika suurkujud nagu Lagle Parek ja Jüri Adams. 1. mail, nõukogude töörahva pühal, organiseeris Kolonn suure rongkäigu sini-must-valgete lippudega ja rahvakogunemise tollase Võru “Punaste Küttide Väljakul”. Kohalikud kommunistid sattusid infarktieelsesse seisundisse, kui Kolonn vallutas ära tribüüni, kus nemad olid harjunud igal aastal kõnesid pidama. Need kõned, mis tribüünilt nüüd kõlasid, ei olnud enam suure kodumaa auks ja kiituseks, vaid kutsusid rahvast üles saama vabaks.
 Noortekolonn mõtles ka oma järelkasvule. Kuna kolonni kuulusid lapsed alates 12. eluaastast, aidati kaasa ühe esimese skautsalga loomisele Eestis.
 Kõige muu hulgas hakati ka taastama Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestusmärki Võru-Kubja Metsakalmistul. Selline pealehakkamine nõudis väga suurt tahtejõudu, kuna kõike tuli alustada nullist. Et mälestusmärk täielikult taastada, selleks oli vaja raha, Kolonn algatas üldrahvaliku korjanduse ja lühikese ajaga laekus raha nii palju, et plaani samba täielikuks taastamiseks võis pidada reaalseks.
 Neid töid püüti igati takistada, kuna Nõukogude impeeriumi osa Eesti ei saanud ju kuidagi lubada oma territooriumil mälestussamba taastamist selle riigi eest võidelnutele, kelle rahva nad kunagi okupeerisid ja verre uputasid. Tolleaegne, juba liitekohtadest logisev nõukogude võim pani täistuuridel käima terrori ja vaimse vägivalla. Paljud inimesed kaotasid töö, paljude noorte õpingud lõpetati koolist väljaheitmisega, paljudele muutusid KGB agentide kodukülastused igapäevasteks. Kõikide etteseatud takistuste kiuste õnnestus 1988. aasta 23. juunil, Võidupühal, Vabadussõjas langenute mälestusmärk avada. Avamisele oli tulnud väga palju inimesi üle terve Eesti. Arvatakse, et inimeste hulk, kes sellest üritusest osa võttis, võis küündida kümne tuhandeni. Sisseõnnistamisest võtsid osa neli vaimulikku eesotsas Kolonni hea sõbra, tollase Urvaste Koguduse pastori Villu Jürjoga.
 Eesti rahva eriline iseloomuomadus on kadedus. Uinunud muinsuskaitseliikumine leidis, et sellist asja ei saa nemad küll lubada, et mingi Kolonn taastab ja avab Eestis esimesena Vabadussõjas langenutele pühendatud samba. Kiiremas korras otsiti üles Eestimaal üks mälestusmärk, mis oli imekombel hävitamisest pääsenud, pühiti sellelt tolm maha, kutsuti rahvas kokku ja avati kaks päeva enne Võru mälestusmärki.
 Kolonni eeskuju oli nakkav ja paljudes linnades ning maakohtades üle Eesti alustati hävitatud kalmistute mälestusmärkide taastamist. Paljudes kohtades tekkisid ka Kolonnile analoogsed liikumised.

 

Kommunistid muutsid värvi nagu kameeleonid

Kommunistid on selleks, et oma olemasolu õigustada, pidanud end pidevalt täiendama ja ajaga kaasas käima. Et lämmatada üha enam rahva poolehoidu võitnud sõltumatud rahvuslikud grupid, moodustati vastukaaluks kompartei poolt Rahvarinne. Kommunistid said aru, et nad ei suuda enam pidurdada ajaloo käiku ja muutused on paratamatud. Kiiresti töötati välja rahva kaasamisstrateegia, mõeldi välja legende “headest kommunistidest”, kes õõnestasid kõik need aastad parteid seesmiselt – ühesõnaga väideti, et kõik, mis hetkel toimub, on nende paljude aastatega tehtud ränga töö tulemus. Oli väga palju inimesi, kes jäid nende imelist mesijuttu ning värvimuutust uskuma. Okupantide teenrite tegelik soov oli aga saavutada uuesti kontroll riigi üle, ei olnud vahet, milline olnuks riigikorra muudatus, nemad tahtsid ikkagi domineerida.
 1988. aastal toimus üle Eesti väga palju Rahvarinde üritusi, millest ka Kolonn omamoodi kasu lõikas. Kas neid kutsuti või ei kutsutud, aga nad võtsid võimalusel üritustest osa, kasutades Rahvarinde poolt kokkukutsutud rahvahulki oma huvides.

 

Sini-must-valge Suure Munamäe torni

Iga eestlase jaoks on püha sini-must-valge värvikombinatsioon, mille kasutamine okupatsiooni ajal oli suur tabu ja lausa kriminaalkorras karistatav. Kolonn püüdis meie rahvusvärvide tähtsust rõhutada igal puhul. Sini-must-valge oli Kolonni lipp, vimpel, rinnamärk. Eestimaa kõige kõrgem tipp on Suure Munamäe torn ja seal pidi kindlalt lehvima meie rahvuslipp. Noored olid juba lipu torni viinud, aga kohusetruud ning valvsad nõukogude ametnikud rebisid selle maha.
 Võru-Kubja laululaval toimus järjekordne Rahvarinde üritus. Ain Saar läks, võttis mikrofoni ja küsis kogunenud rahva käest, kas nad tahavad, et meie sini-must-valge lipp lehviks Suure Munamäe tornis. Rahva vastus oli üksmeelne JAH ning 15. juulil 1988 toimus see ajalooline sündmus, kus Kolonn heiskas võrumaalaste tahtel meie rahvuslipu. Kohalikule punavõimule tuli kiire käsk Tallinnast lipp uuesti maha võtta, kuid nad jätsid selle käsu täitmata, väites, et nii suure rahvahulga tahte vastu nad ei saa astuda.
 Ma ei tea, kas seda on ajalooürikutes üles tähendatud, aga see oli esimene sini-must-valge lipp Eestimaal, mida ei võetud enam maha.

 

Kolonni töö jätkub

Pärast neid sündmusi raporteeris Vaba Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 Eesti rahvale, et kommunistid koos KGB-ga on surutud Võrus põranda alla. Ma ei tea, kas oli asi Kolonni võimsas auras või kohaliku täitevvõimu mannetuses, igatahes oli Võrust saanud meie ärkamisaja kõige vabam linn Eestimaal.
 Võru KGB ülemaks oli Ervin Oras ja kohaliku miilitsa ülemaks Jüri Pihl. Seltsimeeste pidev ponnistamine midagi ära teha Kolonni liikmete vastu viis selleni, et nende mõjuvõim Võru linnas kadus. Neid tegelasi ei võetud enam tõsiselt ja rahvas irvitas avalikult nende üle.
 Väga palju rahvast tõid tänavale protestiaktsioonid Nõukogude armee vastu, kes okupeeris eestlaste sünnimaad. Võru sõjakomissariaadi ees toimunud pikettidel tulid rahvast “rahustama” kohaliku sõjakomissariaadi esindajad ja Kolonnile pidevalt kaikaid kodarasse pilduv “punane prokurör” Felix Luiksaar. Isegi tollane tippkommunist Indrek Toome isiklikult käis Võrus rahvast n-ö “ära rääkimas”.
Kolonnil oli ka oma stend Jüri tänaval, mis sisaldas poliitilisi üleskutseid, analüüse, ning mille rüüstamiseks ja maharebimiseks andis Võru prokurär Felix Luiksaar korduvalt käsu.Võimalik, et ta ise käis samuti öö varjus seda räpast tööd tegemas. Anti välja ka ajalehte, mille pealkiri oli “Avalik Arvamus”. Ajaleht osteti tavaliselt kiiresti ära ja üks esimesi uue numbri ostjaid oli alati KGB töötaja, kuna ka selle osakonna tegelased tahtsid ajaga kaasas käia. Kolonni organiseeritud miitingutel oli alati mitu koosseisulist ja mittekoosseisulist nuhki. Aktsioonide korraldajate poolt tehti julgeolekumeestele ettepanek, et näiteks Kolonni koosolekut võiks pidada siseasjade osakonna või KGB ruumides, siis poleks ju neil vajadust ennast varjates mööda linna joosta ja informatsiooni koguda.
 Võimudel ei õnnestunud enam miski, inimesed hakkasid taipama, et väga lähedal võib olla see aeg, kui Eesti saab jälle vabaks. Täitevvõimu ja eriteenistuse poolt tehti veel viimane pingutus säilitada mõnda aega oma soojad ametikohad – Ain Saar saadeti 1988. aasta sügisel Eestist välja. Teda füüsiliselt likvideerida või vangistada ei olnud enam mõtet, kuna ajad olid muutunud ja temast ei tahetud ka märtrit teha. Sellepärast lahendati probleem sunniviisilise eksiili saatmisega. Aini uueks kodumaaks sai Rootsi Kuningriik. Tema eksiili saatmisega ei lõppenud veel Kolonni tegevus, aktsioonid jätkusid, tulid ka uued liikmed, kuid ärkamisaja poliitiline kõrgperiood tundus siiski möödas olevat.

 

Kolonn tuleb tagasi

Kolonni aktiivsest tegutsemisest on tänaseks möödas juba ligi 20 aastat, tollastest noortest tüdrukutest ja poistest on saanud keskealised naised ja mehed. Tavaliselt öeldakse, et vanad ajad on pöördumatud ja ei tule enam iial tagasi. Mõnel juhul see kõnekäänd paika ei pea.
 Kaasaja poliitilisele areenile on tulnud tagasi samad jõud, kelle elu Kolonn 80-ndate lõpus kibedaks tegi. Punastest okupantide teenritest on saanud aatelised isamaalased, kelle jaoks tundub olevat auasi, et nad kunagi kuulusid kompartei ridadesse. Nad vahutavad oma suurest panusest Eesti vabanemisse ja on jõudnud oma ulmelugude pajatamisega peaaegu selleni, et väidavad end sündinud olevat sini-must-valgetes mähkmetes.
 Meie riigi president ja peaminister on endise okupatsioonivalitsuse tipptegijad ning kõikide erakondade juhtkondades on endised kommunistid võtmepositsioonidel. Vahepeal käisid Eestist üle ka “äraostmatud uusrahvuslased”, kes viisid meie välispoliitika selleni, et meie riigile antakse pidevalt õpetusi ja korraldusi, mismoodi me peame elama. Need tegelased mõnitasid Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnud meeste mälestust, korraldades Lihulasse paigaldatud mälestussamba avaliku varguse ning rahvale ässitati kallale politseikoerad, eriüksuse mehed peksid rahvast kumminuiadega ning lasid neile näkku pisargaasi.
 On aasta 2006 ja Eestis on kadumas need rahvuslikud aated, mille nimel Kolonn koos Eesti rahvaga võitles. Meie riik teeb kõik selleks, et välja suretada aatelisust ja rahvuslust. Kas selleks oli vaja meie rahval seista Balti ketis ja oma elu ning vabadust kaalule pannes võidelda, et need, keda me neil aegadel minema kihutasime, on tagasi ja dikteerivad taas, kuidas on õige elada ja mida peab mõtlema ja ütlema, et ikka kellelegi kusagilt idast või läänest meele järgi olla?
 Sõltumatu rahvaliikumise traditsioone järgides oleme koos Ain Saarega ellu kutsunud Eesti Rahvusliku Liikumise, mille struktuur on sarnane Vabale Sõltumatule Noorte Kolonnile Nr 1. Leiame, et eestluse alalhoidmiseks, patriotismiks ning rahvuslikeks aadeteks on vaja liikumist, mis esindaks neid inimesi, kellel ei ole ükskõik meie maa ja rahva saatus.

 

Võru fenomen minu vaatevinklist

Mina liitusin Kolonniga, olles toetajaliige, 1988. aasta lõpus, liikmeks sain 1989. aastal. Miks ma seda tegin? Eks ikka sellepärast, et olin kasvatatud vanemate poolt oma sünnimaad armastavaks inimeseks. Ma ei liikunud ringi silmaklappidega ja tajusin, et võõrvõim teeb kõik, et meid kui isemõtlevat rahvust hävitada. Samuti olin teadlik meie rahva kannatusterohkest ajaloost. Tahtsin ka ise kaasa aidata selle riigi taastamisele, milleks oli iseseisev Eesti Vabariik. Kas ma ei kartnud vangistamist või füüsilist arveteõiendamist? Nähtavasti olin nii noor, et ei osanud seda karta, mul oli oma võitluskaaslaste toetus ja üheskoos moodustasime suure vaimse jõu – hirmul ei olnud seetõttu soodsat pinnast. Olime veendunud, et meie võitlus on aus, õige ning vajalik ja omasime ka suurt rahva toetust.


Kuna meie ainus lõppeesmärk oli Eesti taasiseseisvumine, tegime kõik selleks, et see aeg ka kiiremini kätte jõuaks. Levitasime Kolonni sõnumit läbi kohaliku raadio ja ajalehe, 1989. aastast osalesime aktiivselt Genf 49 nimelises aktsioonis, kus inimesed andsid ära okupatsiooniarmee sõjaväepiletid. Võtsime osa Balti ketist ning aitasime taastada Kaitseliitu ja Piirivalvet. Selgitasime rahvale, et ainus tõde ja juriidiliselt eksisteeriv fakt Eesti Vabariigi järjepidevusest on Tartu rahu. Kuigi meie read olid kahanenud, oli Kolonni osavõtt Võru avalikust elust siiski märkimisväärne. Meiega arvestati ja need võõrvõimu teenrid, kes veel mõni aeg tagasi ähvardasid ja hirmutasid, püüdsid nüüd meiega hästi läbi saada.


Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 eksisteeris aastatel 1987–1992. Liikumise aktsioonide kõrgperiood oli aastatel 1987–1988, kus isikliku eeskujuga innustasime inimesi ja levitasime seda tõde, mis oli olnud aastakümneid tabu. Kolonn edendas Eesti poliitikas rahvuslikkust, oli n-ö jäälõhkuja, eeskuju.
 Noortekolonn oli tegelikult esimene sõltumatu rahvaliikumine, mis ühendas erineva maailmavaatega inimesi ühiseks tööks rahvuslikul pinnal. Ju siis oli niiviisi määratud, et just väikesest unisest Võru linnast kasvas välja liikumine, mille tähtsus Eestimaa taasvabanemisel oli väga suur. Keegi peab ju olema esimene, teerajaja.

tekst: Aavo Savitsch
Fotod: Avo savitsch´i kogust

Allikas: http://kultuur.elu.ee/ke484_noortekolonn.htm