default_mobilelogo

Õigupoolest oli juubelihõnguline juba mullune aasta. 23. augustil kogunesid kümnendat korda Toompea külje alla Hirveparki omaaegse MRP-AEG alusepanijad, kes 1987. aasta suvel julgesid esimestena korraldada avaliku väljaastumise nõukogude võimu vastu. Sama aasta sügisel tõi Vaba Sõltumatu Noortekolonn Võrus esimest

korda välja sini-must-valge lipu. Rääkimata neljast mehest, kes 1987. aasta detsembris avaldasid majanduslikust iseolemisest rääkinud IME ettepaneku.

Tänavu talvel möödus aasta NSV Liidu esimese opositsioonierakonna - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamisest. Veel on selle aastanumbri sees jõudnud ümmarguse tähtpäevani Rahvarinde loojad, loomeliitude pleenumil üles astunud loomeintelligents ning viimati Tartu muinsuskaitsepäevade korraldajad.
Rida tähtsündmusi on tulemas. Massilised ühislaulmised lauluväljakul, ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon, heitlused interrindega, muinsuskaitseliikumise ja roheliste hiilgeajad, kümnete rühmituste sünd ja rahvakogunemised. Igaühel on, mida tollasest ajast meenutada.
Vaieldamatult on kümne aasta eest tehtu mäletamist väärt. Ei saa alahinnata toona vallandunud ühisjõudu, mille ees jäi jõuetuks isegi aastakümneid halastamatu terrori toel seisnud võõrvõimu vägivallaaparaat.
Ent mitmele nimekale tänase poliitikaelu otsustajale tähendab kümne aasta taguste sündmuste meenutamine kaugelt enamat kui kena tagasivaadet tehtule. Riigikogus istub mitmeid mehi, kelle tegemistest viimastel aastatel pole suurt kuulda olnud. Ometigi on nende nimed laulva revolutsiooni aegadest alates rahval meeles.
Kümme aastat on Eesti tohutult kiiresti kulgevas elus pikk aeg. Seda enam poliitikas, mis nõuab jätkuvalt otsustusjulgust ning jõulisi samme edasiliikumisel. Nii ongi tõsiasi see, et mitmest murranguliste sündmuste päevil esirinnas rühkinud poliitikust on nüüdseks saanud reformiprotsessi ning eduka arengu takistajad.
Eesti Päevaleht ei taha pidupäeval kellegi peale näpuga näidata. Ent nii mõnelgi kümne aasta tagusel liidril tasuks mõelda, et hea mängu juurde kuulub ka oskus õigel ajal areenilt lahkuda. Praegu vajab Eesti enam tugevaid erakondi ja meeskonnamängu tundvaid liidreid, kes suudavad pakkuda toimivat programmi edasiliikumiseks.

Allikas: Eesti Päevaleht 19. aprill 1998