default_mobilelogo

Kaheksakümnendate keskel oli Võru unine rajoonilinnake nagu tuhanded teised Nõukogude väikelinnad. 1987. aasta sügisest aga hakkas salgake noori võrukesi –

eesotsas koloneli,19aastase Ain Saarega – arendama tegevust, mis meenutab Lenini ja teiste riigikukutajate romantilisi noorusaastaid. Lendlehtede laialikandmine, kirjutusmasinal ajalehe tippimine, nuhkide eest pagemine. Eelkõige aga võideldi nõukogude võimu vastu luuletuste lugemisega ja rehadega räämas parkides, mälestusküünaldega Vabadussõjas langenute haudadel.

1987. aasta detsembris võtsid Võru noored reaktsionäärid oma iseseisvusideedest kantud ühistegevusele nimeks Vaba-Sõltumatu Noortekolonn Nr 1.
Sellest on saanud peatükk Eesti Vabariigi taassünni ajaloost.

Mismoodi 1987. aastal revolutsiooni tehti, meenutab Vaba-Sõltumatu Noortekolonni tookordne asekolonel, praegune majandusministeeriumi PR-juht Kaja Tullus

Mäss surnuaial
 
"Noorterühm kutsus 21. oktoobriks 1987 inimesi Võru kalmistule mälesatma Vabadussõjas langenuid.
Sel hommikul oli Võru linnakeses liikvel erakordne hulk miilitsaautosid ning õhkkond oli ärev. Lõunaks levis kumu, et meie liider Ain Saar ja veel ligi kümme inimest oli viidud Tallinna sõjakomissariaati.
Näis, nagu oleks ümber surnuaia kaks rõngast, nägudega vastakuti. Sisemise rõnga moodustasid nii mundrites kui ka erariietes mehed ligi meetriste vahedega ja ilmse sooviga takistada kellel iganes surnuaiale minna.
Mõned memmed olid siiski suutnud pääseda rõngast sissepoole ning tegelesid pealtnäha agaralt omaste haudadega. Tegelikult oli neist näha, et nad ootavad pingsalt asjade käiku.
Ma ei oska seletada, kust tuli nii suurel ja organiseerimatul inimhulgal julgus piiramisrõngast läbi murda. Mäletan üksikuid fraase: tohohh, kas nüüd ei lasta enam surnuaiale ka, kas nüüd lastakse verekoerad inimeste peale lahti. Ja me läksime.
Need, kes olid seatud ja kutsutud takistama, sattusid hämmingusse ning ei teinud enam muud, kui püüdsid sisenejaid pildistada.
Ülejärgmise päeva ajalehes ilmus tolle õhtu kohta ETA uudisnupp "Huligaanitsemine Võru surnuaial".
...Olin juba linnas tagasi, kui sain teada, et kogu rahvas läheneb rongkäigus linnale, nõudes Aini vabastamist – kummaliselt kiiresti töötas tol päeval suust-kõrva telegraaf.
Tänavad olid ääristatud uudistajatega, kellest suur osa ühines rongkäiguga. Miilitsamaja aknaluugid olid suletud, kui rongkäik sealt möödus. Rongkäik hüüdis: "Ain vabaks!"
Mäss pargis
...Kolonni üheks tegevuspaigaks sai Kreutzwaldi park surnuaia kõrval. See oli tol ajal väga räämas ning Lauluisa kuju oli juba tükk aega olnud restaureerimisel. Otsustasime korraldada pargi koristamise talgud.
Tegime pea terve pühapäeva seal tööd. Meid käis üsna suur hulk inimesi vaatamas.
Teiseks suuremaks ettevõtmiseks oli avalik jõulude tähistamine koos Lydia Koidula sünnipäeva tähistamisega.
...Ees oli vabariigi aastapäev. Demonstratsioonide ja miitingute korraldamine oli keelustatud. Ain andis lihtsalt avalikult teada, et kavatseb pargis oma abikaasale vabariigi aastapäeval luuletusi lugeda.
Luulesõpru oli päris palju, mitmel neist ka plakatid kaasas. Lugesime luuletusi. Koidulat, Underit, Merle Jäägerit...
Kolonni ajakirja Avalik Arvamus ei jõudnud me kuigi suures tiraazhis teha. Nii minu kui ka õe jaoks oli see esimene kord, kui katsetasime tööd kirjutusmasinal. Võtsime selle laenutusest ja sel olid kole kõvad klahvid. Nii et sõrmed olid üsna valusad.

...Ain tõi Tallinnast suure paki lendlehti. Kartsime hirmsasti sedagi, et lendlehtede hais juba kaugelt endast märku annab – need olid tehtud siiditrükis sinise värviga ja lõhnasid spetsiifiliselt värvi järele.

1988. aasta aprillikuust hakkasime tundma Võru miilitsatöötajate vaikivat poolehoidu. Näiteks Võru avaliku korra kaitse ülem küsis, millal me jälle midagi korraldame ja pakkus ise välja, et vahest ehk juunis. Ja teatas kohe rõõmsas võru keeles: "Minnu sõs ei ole', ma ole puhkusel ja püvvä kallu. Sõs teke, mis tahati!"
Kuna oli keelatud "ühegi varem eksisteerinud riigi lippu" välja tuua, siis kasutasime sinimustvalget, millele Ain õmbles Võru linna kuuse-vapi – sellist lippu polnud ühelgi riigil."

Tiina Jõgeda
Eesti Ekspress

_______________________________________________________

Ajaloolase, KGB-uurija Indrek Jürjo arvamus:

Võru Noortekolonnil oli 1987.-1988. aastal murranguline, teedrajav roll.
Tolle aja kontekstis oli nende tegevus radikaalne, sest 1987.-88. aastal usuti veel valdavalt rahvuskommunistide loosungitesse: toetame perestroikat jms.
Võru oli teatud ajal radikaalse rahvusluse keskus, ja seda tänu Noortekolonnile. Lühikese aja jooksul aitas see avalikku vastupanuliikumist käigus hoida ja edasi arendada. Noortekolonni tegevus hääbus üsna kiiresti, ja samuti ka Võru rahvusluse keskusena.

Allikas: Eesti Ekspress nr.43 1997