default_mobilelogo

Sinimustvalge lipukangas on nüüd juba üle saja aasta saatnud eestlaste pidupäevi ja suurüritusi. Oli küll peaaegu viiekümneaastane vahe, mil pidime oma tundeid

vaos ja lippu kapipõhjas hoidma, ent see aeg sai õnneks otsa. 1988. aasta aprillis Tartus peetud muinsuskaitsepäeval seati Eesti Üliõpilaste Seltsi hoonele kolm eraldi värvilaida, Võru noortekolonn tuli aga kartmatult välja väikeste rahvuslippudega.

Paari kuuga olid senised hirmud kõikjal kadunud ja laulva revolutsiooni ajal lehvis lausa sinimustvalge lipumeri nii Balti ketil kui ka muudel meie demonstratsioonidel.
Minu põlvkonnale oli see aeg otsekui lunastus ja tasu aastakümneid kestnud vaikimise eest. Veelgi enam rõõmustasid need, kes olid iseseisvusaastatel täisikka jõudnud ja kelle ellu võõrvõim ränki keerde oli toonud.
Ega meie, noored, päris vaka all ka oma lippu ja aateid hoidnud.
Veel 15 aastat pärast sõja lõppu valvasid punavõimurid eriti vabariigi aastapäeva eel, et mõni uljaspea ei pääseks kuhugi torni, et seal karistuse ohust hoolimata rahvuslipp heisata.
VÄLISEESTLASTE ettevõtmistel lehvis meie lipp võimudest takistamata, ehkki Nõukogude Liidu saatkond mõne riigi valitsusele lausa demarši esitas. Kui olin 1978. aasta lõpupäevil Austraalias, sain osa ka sealsetest kümnendatest Eesti päevadest ja mäletan hästi, kuidas Sydney raekojal lehviv sinimustvalge tõi mulle lausa heldimuspisarad silmi.
Paraku on taasiseseisvumisjärgse peaaegu viieteistkümne aastaga meil aset leidnud ühiskondlike protsesside taustal eestlaste rahvuslik ja riiklik enesetunnetus mõneti teisenenud ning lahjenenud.
Selle tunnistus on silmaga nähtav asjaolu, et lipupäevadel jäetakse tihtilugu trikoloor lihtsalt heiskamata. Eriti märgatav on ükskõikne ja viitsimatu suhtumine maakodudes. Linnas tuletab naabermajal lehviv lipp meelde ka oma välja tuua.
On aga neidki majaomanikke, kes jätavad riigipühadel trotslikult lipu koridorinurka konutama või kes pole üldse lippu muretsenudki.
Homse vabariigi aastapäeva valguses tahan öelda: armsad inimesed, ega sinimustvalge ole süüdi, et Eesti elu on selline, nagu ta on! Ja jutt, et ei leia raha lipu ostmiseks, on pisut kurjast, sest riigilipp maksab vaid paarikümne õlle või kolme viinapudeli hinna. Viisaka varda voolib koolipoisski valmis ja pesa lipu seinale kinnitamiseks on enamikul majadest juba endisest ajast olemas.
ÕNDSAL VENE AJAL, mida mõni taga leinab, ei julenud naljalt keegi kindlaks määratud päevil punalippu välja panemata jätta. Seda kontrolliti ja lipu puudumist trahviti. Nüüd seda hirmu ei ole ja igaüks tohib talitada oma tahte kohaselt.
Riigilipu seaduse uute täienduste asjus ei jõuta Riigikogus kuidagi ühele poole. Vaieldakse näiteks Euroopa päeva üle, sest see langevat samale kuupäevale kui venelaste võidupüha. Ikka veel ei soovi keegi Soome iseseisvuspäeva ka meil lipuheiskamisega tähistada võrdselt Läti ja Leedu omaga.
OMAVALITSUSTE lipuvardas ööd kui päevad lehviv riigilipp ei ole päris õige, sest muistsest ajast on lippu välja pandud tähiseks, et peremees on kodus. Niisiis tohiks vallamajadel ja raekodadelgi lipp vardas olla vaid tööpäevadel, samamoodi nagu näeb ette lipuseaduse kavandatav täiendus, et koolipäevadel tuleb riigilipp heisata kõigi meie haridustemplite juures. See detail aitaks kaasa meie rahvusliku kasvatuse edendamise asjus.
Lipp on ehe nii majadele kui maastikule. Minu meelest ei ole pidupäevil ülevamat ilu kui taluõuel või linnamaja aias parajalt kõrges vardas voogav trikoloor. Muidugi peab lipp olema terve, puhas ja õigete värvidega, varras aga sirge ja valge. Muide, sõjaeelsetel kodukaunistamise hoogtöö aastatel anti maarahvale riigimetsast tasuta pikki kuuse- või männilatte lipuvarda tarbeks. Ehk võiks seda teha nüüdki.
Niisiis vaadakem üle oma lipud ja vardad ning ka oma suhtumine rahvuslipusse. Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!

Olav Renno, viljandimaalane
Allikas: Sakala