default_mobilelogo

Osaledes mõni aeg tagasi ühel koosviibimisel, kus olid ka inimesed Võrumaalt, kuulsin oma suureks imestuseks, et Võrus ei mäletavat enam keegi kolonni ja kolonel Ain Saart.
Muidugi, ükski prohvet pole kuulus omal maal, öeldi selle kohta vanasti tabavalt. See tuleb vist sellest, et paljud praegused suured poliitikud käisid neil aegadel veel algklassis ja enamik nüüdsete parteide ladvikust ning parlamendiliikmetest elas privilegeeritud elu ja teadis, et sotsialismil ei ole alternatiivi.
Siiski, omal ajal vaatasid nad salaja, kes hirmuga, kes imetlusega, Võru poole, sest just see linn oli saanud Eestis tärganud vabadusvõitluse pealinnaks.

Nüüdseks on neist pöördelistest sündmustest möödunud ligi 18 aastat ja endistest kommunistidest on kujunenud aatelise minevikuga vabadusvõitlejad, kes üksteise võidu kiitlevad oma vägitegudega, mida nad olevat rahva heaks neil aegadel korda saatnud. Sellest hoolimata on siiski inimesi, kes mäletavad hästi üht epohhi loonud rühmitust nimega Vaba-Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 ja tema karismaatilist juhti Ain Saart.

Punkarirüüs vabadusvõitleja

Ain Saar oli punkar, kelle protest valitseva reÏiimi vastu ei koosnenud ainult väljakutsuvast välimusest. Teda rõhus teadmine, et kunagi olime vabad inimesed vabal maal, ja ta tahtis selle aate eest võidelda. Meie kui iseseisva rahva ajalugu algas Vabadussõjast, Aini vabadusvõitlus algas Vabadussõjas langenud, Võru kalmistule maetud ja punaste käsul unustatud sõjameeste haudade korrastamisest.

Aastanumbriks kirjutati siis 1987. Oli oktoobrikuu 21. päev, kui Eesti tollane punavalitsus elas üle esimese suure vapustuse ning pidi saatma KGB ja miilitsad surnuaiale, kus Ain Saare sõbrad koos kolme ja poole tuhande inimesega püüdsid korrastatud haudadele lilli asetada ning küünlaid süüdata. Sündmuse tegi oluliseks see, et esimest korda Nõukogude Eesti ajaloos sai rahvas oma tahtmise, murdis teda piiranud ametimeeste ahelikust läbi ja viis kavandatu ellu.
Peasüüdlane Ain Saar oli selleks ajaks riikliku julgeoleku käsul juba Tallinna toimetatud, aga kuna üritus Võrus siiski toimus, lasti ta kahetsusega vabaks.
Vaba-Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 sündis nendesamade noorte inimeste kodanikujulgusest 20. detsembril 1987, kuid kolonni sünnipäeva tähistati edaspidi 21. oktoobril, sest Ain pidas just seda päeva eestlaste rahvusliku ärkamise alguseks. Vabaduse tuli, mis sai alguse Võru surnuaialt, kandus pikkamööda üle Eesti ja pärast seda päeva kadus kommunistidel meie maal igaveseks turvatunne.

Vabadussammas ja hauarüüstajad

Võidupühal, 23. juunil 1988 avas kolonn Võru kalmistul taas Vabadussõjas langenute mälestussamba. Huvilisi oli avamisele tulnud nende aegade kohta üüratu hulk, umbes 8000 inimest. See sammas oli taastatud rahva annetatud rahaga ja valmis punavõimude kiuste määratud tähtajal. Kohalik võim tegi kõik endast oleneva, et samba taastamist takistada: mõeldi välja segavaid seadusi, tekitati ehitusmaterjalide kunstlik defitsiit ning püüti neid noori inimesi hirmutada.
Enne oli kohalik punavõim koos oma käsilastega kahel korral langenud vabadusvõitlejate haudu rüüstanud, aga see oli jõetu raev. Vabadusiha ei suutnud enam miski peatada. Ühed hauarüüstajad siiki tabati, need olid lugupeetud Marju H., Toomas K. ja Vladimir L., aga kuna nad olid vaid oma okupantidest isandate agarad käsutäitjad ja tegutsesid nende ülesandel, pääsesid nad karistuseta.
Vabadussõjas langenute esimese taastatud samba avamise au ei kuulu küll kolonnile (muinsuskaitse selts rabas kõva lõpuspurdiga selle au endale), aga hea algatus midagi oma rahva heaks ära teha on vist suurema kaaluga.

Ei punalipud sinimustvalge vastu saa

Meie rahvusvärvides lipp lehvis esimest korda laiade rahvahulkade ees 1987. aastal Võrus kalmistul, hoogsamalt lehvitati seda järgimisel aastal maimiitingul, kui kolonn oli vallutanud tribüüni, kus enne seda olid kõnet pidanud kommunistid.
Sama aasta juulis pani Ain Saar spontaansele rahvahääletusele ettepaneku heisata rahvuslipp Munamäe tornis. Kolonn oli lipu sinna kord juba viinud, aga kohalike punaste võimumeeste käsul rebiti see maha. Järgmisel päeval, 15. juulil 1988, kerkis sinimustvalge lipp võrumaalaste üksmeelsel toetusel torni tippu ja see oli esimene rahvuslipp Eestis, mis nii olulisse kohta heisati ja mida enam kunagi maha ei võetud.
Kohalik punapartei ja täitevkomitee koos oma kõrgelt haritud nomenklatuuriga ei suutnud sammu pidada. Ei ole just tavaline, et üks võimas riik hakkab kellegi survel oma seadusi muutma, ent kolonni tegemiste pidurdamiseks tehti seda kohalikul ja riiklikul tasandil mitmel korral. Teated kolonni tegemistest olid selleks ajaks jõudnud ka Washingtoni ja Moskvasse.

Kommunistidel kibedad päevad ja ärevad ööd

Kolonni tegevuse pärast ei saanud Võru „sangarid” — raudne Felix ja äpardunud luuraja, terasest Ervin, samuti edev Elmar, hurmav Aare ja veel mõned rahva nn. heaolu eest seisjad — enam öösel hästi magada. Kaevata polnud neil ka kuhugi, sest sel juhul võisid nad oma soojast kohtast ilma jääda. Tollane partei ja täitevkomitee pani noori jälitama miilitsameeste armee ja KGB koputajad, noorte iga sammu jälgiti.
Kohalik julgeolekuülema südameasjaks oli Ain Saare ja tema kaaslaste hinge eest hoolt kanda, sest sellest olenes tema heaolu. Neile püüti igasuguseid süüdistusi esitada, mõnega nendest mindi isegi kohtusse, aga tulemused ei olnud päris need, mida juba hinge vaakuv punavõim vajas. Loomulikult mindi ka hirmutamise ja kompromiteerimise teed, paljud jäid ilma oma töökohast ja pidid õpingud katkestama. Tegelikult ei olnud nendele noortele otseselt midagi süüks panna, nende ainus süütegu oli ühe rahva äratamine letargilisest unest, milleks oli punaokupatsioon.

Kolonni fenomen

Võin kindlalt väita, et Vaba-Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 oli esimene, kes näitas, kuidas tuleb võidelda, et meie maa jälle vabaks saaks. Pärast neid tulid parteid ja seltsid ning kõikide nende põhikiri sisaldab kolonni põhikirjalisi aluseid, sest need noored inimesed teadsid, mida nad tahavad ja kuidas peaks üks korralik organisatsioon toimima. Nende noorte kõige aktiivsem tegutsemisperiood jäi aastatesse 1987—1988, kuid selle lühikese ajaga jõudsid nad rohkem korda saata kui suured riigid kogu oma ajaloo vältel. Kolonni eestvedamisel hakkasid inimesed meenutama meie rahva suurkujusid, korraldati diskussioone ja kõnekoosolekuid, hakati uuesti tähistama Eesti Vabariigi ammu ununenud tähtpäevi ja pühasid, samuti meenutati meie rahva küüditamise aastapäevi. Kolonn korraldas esimese Nõukogude armee vastase protestidemonstratsiooni Eestis, samuti protesteeriti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide vastu.
Viimasel ajal on püütud kolonni tähtsust vähendada. Paljud nende noorte inimeste teod on vajunud unustuse hõlma, samuti on mõned inimesed ja organisatsioonid püüdnud nende tehtut enda arvele kanda. See on aga enda ehtimine võõraste sulgedega. Kahjuks on see nüüdisaja poliitikutele väga omane.
Kõik sünnivad siia ilma kindla missiooniga. Ain Saare ning tema kolonni saatus oli nagu fööniksil: tõusta tuhast, põleda heledalt ja näidata, kuidas valgus võidab pimeduse.

Aavo Savitsch,
Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr 1 toetajaliige aastast 1988,
liige aastatel 1989-1992

Allikas: Võrumaa Teataja, 23. aprill 2005